kahetsewa kibeduse jooned tekkisiwad. Ta waatas rääkija poole, et kas see ehk naljatada ei püüa, kuid selle nägu ja waade oli täitsa tõsine, kui ta edasi rääkis:
„Wõi kes teab, ehk ei kannata Jehowa palg Moosese waadet wälja… Oma kõigeparemad päewad olen ma mööda saatnud, ilma et ma iseennast tundma oleks õppinud. Ehk kudas wõibki iseennast tunda, kui teised sulle wõõrad on, kui sa kellegile pole lähenenud, kellegi südamesse, hingesse waadanud. Tema oli esimene, kellele ma lähenesin. Aga mu silmad oliwad nähtawasti wanaks, töntsiks jäänud, olin ma ju nendega üle kolmekümne aasta kõiksugust puru wahtinud. Ma ei näinud seda, mis ma nägema oleks pidanud. Mis ma kõik omale ette kujutasin!… Paari aasta pärast lõpetan ma ülikooli, astun teenistusesse, elan kokkuhoidlikult, maksan wõlad peagi ära ja siis… siis wõib natuke hinge tagasi tõmmata. Oi! See saab wast silmapilk olema! Ja tema on minuga, ta aitab mul puhata, aitab seda wäsimust ära wõita, mis mu luudesse ja liikmetesse aastakümnete jooksul on pugenud. Ma ei teadnud küll iseenesel midagi iseäralikku olewat, mis ma temale oleksin wõinud pakkuda, kuid ma mõtlesin: Jõudu on mul ju ja tööd teha jaksan ma weel palju,
116
