suureks ja tugewaks paisub, millele ta warsti enam wastu ei suuda panna, mis terwet tema olewust oma alla ähwardab matta. Nii kaua on jõudnud ta teda maha suruda, rinnakambrisse kokku rõhuda. Praegu ajab ta ennast aga ikka kõrgemale. Raismik tunneb, kudas ta mööda rinda luupainajana üles poole hoowab, kaelas pakitseb, kurgus weeredes walu teeb. Ja nüüd purtskawad nad silmist wälja ning woolawad. Noormees aga langeb kummuli naesterahwa põlwede pääle ja nuuksub kui wäeti laps. Alles tüki aja pärast suudab ta enese üle wõitu saada. Naesterahwas, kes esiteks ootamatuses keeletuks muutub, silitab nõutalt nooremehe kangekaelseid juukseid ja sõnab ennast kogudes tasakesti:
„Läheb üle.“
Nendes sõnades kõlab nagu hell küsimine ja ka julgustaw trööst.
Aga uuesti pääseb torm lahti, mida nii kaua on wangistatud. Ta ei suuda küll midagi purustada, aga tugewa ja wisa nooremehe keha paneb ta kramplikult tuksuma.
„Waene mees, mis on nad küll teinud“, lausub Hilda.
Need sõnad annawad tormile ainult uut jõudu juurde.
112
