ei arwanud ta mitte ainult Karl Raismikku, waid ka Ainot peituwat. Kui ta selle näokatte taha suudaks pilku heita, siis mõistaks ta ehk jällegi oma noort sõbrannat täiesti, saaks temale kõige lähemaks, tema ainukeseks. Kui ta aga seda ei oska, ei suuda, siis muutub ta elu weel üksiklasemaks, ainult lapsed koolis jääwad talle järele. Karl sõidab ära, Aino on ta ees kui kinnipandud raamat, mida lugeda ei saa. Aga ta peab selle raamatu awama, ta peab teda lugeda saama, nagu waremalt, tal on ju nii tungiw tarwidus selle järele.
Niisuguste mõtete mõjul pööras ta nooremehe poole:
„Lubage, et ma Teile midagi otsekoheselt wälja ütlen.“ Ta hääl kõlas tõsiselt, soojalt ja kaastundwalt. „Ma tahaksin, et Te kõigest sellest teistwiisi räägiksite, loomulikumalt, õigemini. Teie olete ainuke noormees, kellega ma oma üksikluses sagedamalt kokku puutusin ja ma õppisin Teist lugu pidama, Teie saatusest osa wõtma. Niisugusel korral tõuseb aga tahtmine midagi otse südame päält ära öelda, ennast wabaks rääkida. Raske on nõnda! Ma mõistan ju Teid, saan Teist aru. Mu silmad ei ole pimedad ja kõrwad kurdid. Ma olen ise kannatanud, wõib olla, et ma sellepärast teistest kergemalt aru saan, nende saatus mu
110