oli nagu salahirm siit lahkuda, ilma et tal mingisugust sidet järele oleks jäänud. Ta oleks tahtnud aegajalt mõnda teatust saada. Selleks arwaski ta enesele Hildat tarwis olewat. Pääle selle oli aga tal Hilda poole minnes weel midagi muud südame pääl, mille kohta ta eneses tähenduse tegi: „Eks näe.“ Niisugusel meeleolul astus ta Maasika juurde sisse. See tegi teda nähes suured silmad, sest Raismiku seisukord ei jäänud tema ees warjule.
„Nii kaua aja tagant ometi jälle kord“, ütles ta. „Kus Te selle aja olete olnud?“
„Toimetusi oli palju, ma sõidan ära.“
„Sõidate ära? Kui kauaks siis?“
„Ei tea, kui kauaks; igatahes kauemaks ajaks.“
„Kuhu tahate Teie sõita?“
„Moskwasse.“
„Moskwasse?! Nüüd, enne poolaasta lõppu?“
Imestus Hilda hääles kaswas ikka suuremaks.
„Jah. Päälegi on see ükskõik. Pass on mul taskus, peatust mul selle poolest ei ole. Ettelugemistele pääsen ma sääl niisamati, ilma sisse kirjutamata, kui ma sinna üleüldse minna tahan. Aga waewalt leidub mull selleks aega.
108
