7.
Karl Raismik oli kindlale otsusele jõudnud ja rinnas muutus waiksemaks: ära pidi ta siit saama. Ja ta tegi kõik, mis ärasõitmise ettewalmistusaks waja oli. Ta ei tahtnud enam neid tutwaid uulitsaid, majasid, paikasid näha. Liig palju tuletasiwad nad meelde. Ja seda kõike oli waja unustada ehk kui mitte unustada, siis ometi nõnda teha, et need mälestused täiesti minewikuks muutuwad. Raismik otsustas kohe Moskwasse sõita, kuigi ta ümberkirjutamist ühest ülikoolist teise alles pooleaasta wahetusel toimetada tahtis. Nädala ajaga oli ta kõigega walmis, ilma et ta sellest kellegile oleks rääkinud, mis tal ees seisis. Enne ärasõitu tahtis ta ainult ühe inimesega minna jumalaga jätma: see oli Hilda Maasik. Ta lootis sellest jumalagajätmisest midagi, kuigi ta iseenesele selgesti öelda ei osanud ega julgenud mis ta selle „midagi“ all mõistis. Tal
107
