Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/105

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

et waikida niisama hää ja huwitaw on kui rääkidagi. Igaüks jutustab nõnda iseenesele ja laseb oma wastast niisugusid sõnu tarwitada, nagu see temale kõige rohkem meeldib. Kõige kallimad asjad lükatakse parajasse kaugusesse, et nad oma lähedusega silmi wirwendama ei paneks, ja nüüd waadeldakse neid. Rinnas pakitseb, hingest tahaks midagi wälja hoowata, aga sõnad puuduwad. Mõlemad tunnewad seda ja see on hää.

Neiu uppus täitsa oma unistusesse. Noormees lendas mõne aja pärast sellest nõiaringist wälja ja säält paistsiwad talle walkjad sinised silmad, weripunased huuled ning walgete juuste seest wälja wahtiwad helendawad kõrwad wastu.


106