Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/101

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Neiu hakkas peegli ees, mis ta ilusa suu pikemaks wenitas ja huuled kõweraks wäänas, oma juukseid korraldama. Noormees pani omale maniskit kaela. Kui ta lipsu ette sidudes pilgu peeglisse heitis ja sääl neiu nägu tähele pani, ütles ta:

„Praegu jõudsin ma aga tähtsa tõeasja juurde.“

„See on?“

„Te meeldite mulle selles peeglis palju wähem kui ilmsi.“

Nad naersiwad.

Kui nad wälja hakkasiwad minema, pööras neiu naeratades nooremehe poole ja küsis:

„Ega mu näost midagi näha pole?“

„Pidage, näidake siia“, wastas noormees. Ta wõttis neiu pää oma käte wahele ja waatas talle otsekohe silma. See laskis seda wastupanematalt sündida, kuna tema silmad unistawa läike omandasiwad.

„Jah on, nõnda ei wõi me minna“, rääkis noormees hirmunud häälega. „Teie paled õhetawad liig palju, seda peab wähemaks tegema.“

Ja ta suudles neiut palgede pääle.

„Ning Teie huuled on kole punased“, rääkis ta edasi, „ka see ei wõi nõnda jääda.“

Neiu hakkas naerma ja noormees suudles teda nõnda.


102