rookija, nii midagi hobusetohtrist, kes igat haigust ikka suu rookimisega arstib ja kellest suurt lugu peetakse.
"Weli Joonatan," hüüab tema kohe, "tule wõta tsee päält, meil ei lähe."
"Ei joht täämbä saa!"
"Mes ei saa?!"
"Ei saa, hammas walutas!"
"Mes ta pühis sul iks walutas!"
"Külma joht saanu."
"Lase mia roogi ta wällä."
"Kaeme no peräst."
Ja meie astume sisse.
Seda rõõmu! seda kisa! seda kära!
Wa Peremiis Piiter, ameti poolest mõisa moonake, on juba nii pehme, et kõigeparema tahtmise juures enam keele üle walitseda ei suuda, pudi, nii pudi, et midagi aru ei saa; ainult pikk: oo! ja käib ise muudkui ikka Joonatani ümber ringi ja silitab teda kahe käega ja ajab oma oskat, mis sedakord küll wellekene! wellekene! peab tähendama.
Wana Rubi Jüri, Peremiis Piitre ametiweli, ligineb kui kappelmeister, pää seljas, wehib kätega, nagu oleks temal suur koor ees juhatada, säeb wahel jalgu, nagu mõtleks ta Kaera-Jaani kõmmutama hakata, kummardab siis oma kõhna keha ette poole, lööb jalakanna pääl tiiru, mis pastlale, kui see just tuli uus ei ole, tingimata
