See lehekülg on heaks kiidetud.
Sõnalausumata pöörab Saare Wana mulle selja ja kaob. Mina aga waatan temale kaua järele ja näen, kuidas ta Räbä tare poole läheb, aherwarre pääle maha istub, piipu tõmbab ja unistab, oma paberit waatab, hoolsasti jälle põue pistab, siis kaewu juurde läheb ja järele katsub, kas salwed juba liiga ära ei ole mädanenud, näen, kuidas ta käib ja toimetab, nagu oleks ta omas kodus ja ei pane tähelegi kuidas walge, kondine käsi tema pääd silitab, temale midagi kõrwa sisse sosistada katsub, tasa hilju tema pääd silitab, nagu lapsel, keda ta kaua on otsinud ja kellel nüüd aeg on magama heita...
Hääd ööd! Seadus jääb seaduseks...
86
