Nagu jahe hakkas. Ma tõusin üles, hüüdsin Jumalaga! ja kõndisin edasi, uupi Wõltsjärwe läikiwa pinna poole läbi hädalamere, kõndisin ja midagi igatsewat liikus mu ümber, tungis mu südamesse. Ja ma unustasin päiksepaiste, järwe läiklemise, kauge metsa kolletawa ilu, oja naeratuse ja jäin mõtlema, wajusin nagu iseenese sisse, otsisin teed wälja neist hädalalibledest nagu põgenedes ja ei näinud muud kui hädalaliblesid, ühed külaluhas, teised mõisaluhas, kõik raudheina hädalalibled lugemata üksteise kõrwal, üks pikem, teine lühem, kokku aga kui igawene hall muretee oma õiguse poole, kus nad kõik kui kaljurahnud, tasutsemata templikiwid aegamööda weerewad ja hõõrduwad, ja nende turjal käib wäike unistajate salk, kes mahalangenud raasukestest sillutust loowad, sillutust uhke templi poole, kus kõik weerejad ja minejad kord aineks oleksiwad ja oma otstarbekohasusest ülenemist hingeliselt ja waimliselt leiaksiwad. Oo, seda aastasadade pikka, halli mureteed, oo, neid lugemata halle päiwi, lugemata üksteise järele elusaladusest tulles, surmasaladusesse minnes kui rahwas, otsata nagu oja, mis ehk ainult kewadel üle kallaste tõuseb, kohiseb ja sulendikka suuremaks murrab, perwi lõhub. Muidu aga natukene paisumist, natukene alanemist, nii kuidas juhtub, kord paisudes enam kohinat, kord kahanedes wähem. Ja juhtub põuaajal, et muud ei kuule kui põhja pääl sügawal 82
