weel alali on. Ja ta sõidab koju tagasi, taskud tühjad. Aga unistus näitab teed, kuidas jälle palgijupikesi saada, kuidas elu uuesti alata.
Ja nüüdgi ta küll ootab.
"Noh, kas aitas?"
"Minewäl suwel wiil käisigi."
"Pääle Leena surma?"
"Egas kadunu enne minnä es oles lasnu."
Naer kippus pääle, kurb naer. Aga wanamees kõneles edasi, pistis käe põue, tõmbas jälle tagasi, nagu kaaluks ta, kas maksab; pistis jälle põue ja tõmbas tagasi, aga seda korda mitte tühjalt. Midagi wana, higist kollaseks läinud, rätiku sisse mässitud tuli nähtawale. Nii hellalt näpitses ta kompsu ümber, pööras teda siia ja sinna ja harutas teda, kuni wana, igawesti kollaseks seisnud tähelapikene wanamehe näppude wahel seisis. Siis ulatas ta paberi minu kätte.
"Mess sääl kirjutettu om?"
Mina tunnistasin.
"Kas om Saksa keeli?"
"Om."
Jumaluke, lihtne täht herra nii ja nii käest, herrale nii ja nii, et see nii lahke oleks ja Saare Wana asja läbi waataks.
Ma tõlkisin sõnasõnalt.
Saare Wana waatas mulle terawasti silmi.80
