mata pääle on kirjutatud, mis igaühe südames seisab. Kes seda nägemata nägu näha suudab, sel on terwe inimene peo pääl, ei oma hääd, ega oma kurja saa ta siis enam warjata."
"Wai siss toda kunssi opid..."
Saare Wana koputas pahema käe pöidla küüne wastu piibupää seest tubakutuha wälja, wõttis siis luitunud heinakõrre, sest piip oli kinni. Siis istus ta maha.
"Wai siss toda kunssi opid. Mia mõtli iks, et sust mõni ahwukaad pidi saama."
"Ei, Saare Wana, ma ei taha ametit, mis inimeste jonnist ja halbtusest leiba wõtab."
Saare Wana katsus, kas piip lahe.
"Põh. — Siss opetaja?"
"Õpetajaks ka mitte. Meie poisid ei tohi kantslis toda ütelda, mis nad tunnewad ja mõtlewad. Nad jääwad hingeliselt haigeks."
Saare Wana toppis piipu tubakut.
"Siss tohter?"
"Nuu peässe jälle sarnatses saama, et käsi ei wärise, kui nad inemist lõikawa. Noile peat joht üitskõik olema, kas täl elläij iin om, wai inemine."
"Kulle reotut!"
Esimesed matsud ja wabastaw suits tõuseb üles.
"No sul iks ton sääduse asjan tiidmist om?"
"On ikka! Kes siis selle ilma ajal päris ilma läbi saab: Tuldakse muidu päris nina pääl taikari lööma."
