pilkesõnaga tulema, kohe kuuldus hääli: jäta wanainimene rahule, ega ta sul ees ei ole. Saare Wana aga istus ja kuulas, istus ja suitsetas, suitsetas ja elas omas riigis, nagu ei puutuks see temasse, mis tema ümber sündis, nii nagu istutakse ja särasilmil enese ette üksisilmi waadatakse ja — unistatakse. Ja siis oli silmapilk, kus ta nii sõnawaene oli, et jäta aga rahule.
Juhtus isa siis küsima:
"Mess sul wa Saare Wana onte om? Ei kõnele täämbä midägi enäm!"
Siis ta wastas üksisõnu:
"Oh, lase olla pääle, süda nigu walutas."
Siis wahetasiwad isa ja ema pilkusid ja ütlesiwad üksteisele salakesi:
"Ei saa iks wist wiil ärä unetada."
Sarnane oli wahel Saare Wana: Tao kui räni; ainult mõned sädemed.
Kas ta aga emale ja isale niisama räniks oli, ei tea, sest nii kaugele kui mälu ulatab, elas ta Saare kõrwulisena. Kui abi waja oli, saadeti ikka Saare Wanale sõna. Ja ta tuli ikka. Sai aga ka igakord hobust, kui otsima tuli, sai ka luba hädalat teha, sai ka oma tingitud päewapalga. Talwel raius ta tihti hagu, ka meil. Juhtus mõnikord ka, et ta isaga kaua juttu ajas ja midagi pikalt ja laialt seletas. Kui ma siis ligemale tulin ja asja tegin, ütles isa:70
