"Noh, iks..."
"Tere kah! Ei ole kaua enam teid näinud."
"Tere Jumalime..."
"Kuidas käsi ka käib?"
"Niisammuti iks..."
"Kas jääb ka wikati ette midagi?"
"Noh, iks..."
Tao kui räni: ainult mõned sädemed.
Saare Wanal oli silmapilk, kus ligi ei pääse.
On silmapilkusid kus isemeelikult waikid, nagu harilikus elupiiris ei wiibi, ei usu, et, mis läinud, enam tagasi ei tule, ei usu, et tulewik enam ei too, mis sa igatsenud, — silmapilkusid, kus tunned, et teised seadused walitsewad, seadused, mille järele kõik wõimalik on, kõik, millest siin ilma jäänud, käes on, muud kui waiki ja maitse kõike iseeneses. Näib siis, nagu oleksid sa kaugel ära kõikidest soowidest, kõikidest muredest, kõik sulle üks ta puhas, oled nagu inimene, kes kõigega rahul, oma kohust täidab nii harjunud kombel, nagu ei ripuks su süda millegi küljes, sest sa seisad ju püsti kõige sees, mis sa tahad, wõtad, mis meeldib, ühesõnaga oled oma kuningas omas riigis, oled oma looja omas ilmas. Ja inimesed, kellel neid silmapilke liiga palju on, nendega ei oska inimesed midagi pääle hakata; ei suuda neid wald wäärata, ega kõrge kroonu mõistlikuks nuhelda. Üks nimetab neid tossikesteks, teine puupäädeks, kolmas tuisu-
