pargiajaja, iks tulessiwa jah, ja wõtassiwa kõik tüdruku, iks wõtassiwa kõik tüdruku..."
Siin tuli mõni nimetus, mis ainult Roesu tarwitas, ja oleksiwad teised järgnenud, kui isa wahele ei oleks sähwanud:
"Ja siss?"
"Siss tulessiwa pargiajaja jah, wõtassiwa kõik tüdruku iks ja ajassiwa neile kiilu küüste alla, suure kiilu jah nigu tõlwa, nigu tõlwa jah, ega sõrme küüdse alla jah. Siss ajassiwa na ega warba küüdse alla kah kiilu, suure kiilu jah nigu tõlwa, iks ega warba küüdse wahele, nii. Siss wõtassiwa pargiajaja tüdruku ja lüüssiwa na kõik aidsaibade, kõik iks aidsaibade jah, kõik tüdruku neo wa..."
Ja siis ütles isa ruttu wahele:
"Sii om jo kolle wallus surm?!"
"Mes neile siss muud waja om. Suu pään ei saisa kinni, tänitä siss, om iks mesperäst tänitädä. Käe ei saisa iks paigal, kisu siss ennäst aidsaibast wällä jah, neo wa..."
"Aga kui nüüd sõda tuleski, siss tapetas jo su ennäst kah ära?"
"Ei tapeta."
"Kes sõa ajal armu annas."
"Mess siss! Annas Jummal õge, et tu sõda tules joba."
See oli kole Jumala nime suhu wõtta ja niisugust sõda paluda, niisugust sõda kus, sõrme
50
