"Mul om tubaku warre otsa lõpnu, iks otsa lõpnu jah."
"Mes sa siss noist tubakuwardest üttepuhku. Seh, pane siist kotist täis."
Isa ulatas tubakukoti Roesu kätte.
Roesu sattus nagu ärewusesse, kohmitses kaua.
"Kuule, wa Jüri, siul tu piibu topmine iks enämb ei lähä; tuu siia, ma topi sul piibu täis."
Ja isa toppis Roesu piibupää tubakat täis.
Siis pistis Roesu nii weidralt piibupää kaela teisele poole suu nurka, et pää ninale nii ligidale ei ulataks, ja isa andis tikust tuld pääle, ise aga sõnas:
"Kuule, wa Jüri, om sul ka iks sii piip küll; siiä ei saa joht tuldgi pääle panna, kõrwetas su ninaotsa ärä."
Roesu kahmas popsimise hoos "olgu no pääle" wastuseks, et piip kindlasti "minema" saaks ja ei lausunud siis sõnakestki, nagu katsuks ta selgusele jõuda, kuidas "tu Suusaare peremehe tubak õge om."
"Sul om wäega kõwa tubak, iks kõwa jah. Wiimäte pand luksma, iks wiimäte jah."
"Kas siss tubakuwarre paremba om?"
"Om no iks paremba küll, om jah."
"Wai kae õge seda lõwipiipu, kudas sii mekis."
Roesu ei wõtnud oma nosu suust, waatas lõwipiibu õieti terawasti läbi, ja silmad aga sära-
