nii kõwa ja külma põranda pääle jääb, nagu ei oleks wõimalik aset anda.
"Mine'nd iks! Konas sa nii siin üü ära makad!"
"Küll no maka!"
"Kas sa pelgad, et laulja koti sisse läässe!"
"Läässe iks."
"Egas tu midagi ei tii, paneme koti jälle päiwä wälla."
"Mia kotti ei taha."
"Siss ma lase sulle õle tuwwa."
"Olgu no pääle!"
"Mess olgu no pääle!"
"Paremb peris ilma."
"Ma lää tuu sulle esi õle ala."
Isa tõi õled, ja Roesu Jüri pidi pääle heitma.
See nagu ei meeldinud temale, tõmbas teiste pilgud tema pääle. Ja neid pilke ta ei sallinud. "Mes na wahisse, silmä pään peräni walla?" Ja ta jäi kohmetuks. Ei kõnelnud ka isaga enam. Päew jõudis lõpule. Wõib olla, et ta ka wäsinud oli. Ristluud oliwad temal muidugi nõrgad; nagu isa ütles: ristluist ära pessetu! Oli ehk ka kaugelt tulnud.
Aga isa tundis Jürikest! Ta läks tagakambrisse ja tuli klaasiga ja pudeliga tagasi.
"Kuule wa' Jürikene, sinu luukondikese wõise küll õge haige olla. Wõta no üits wäike ärä, saad kergembäs!" 38
