ta kärpseid. Siis kiskusin pää näku[1] alla ja ei julgenud sügadagi, kui mõni hopsassa otse jonni pärast just sel kardetawal silmapilgul salwas. Kui ma aga kellegi selja taga magasin, siis ei olnud suuremat wiga.
Palest palesse nägime üksteist esimest korda — kuidas see'nd oli? Mina astun wäljast edikambrisse ja ahju ees poolküllakile pikk must mees maas, toetab ennast tuhkhaua kiwi pääle.
Nii palest palesse seista kolliga, igatahes oleksin jalgadele tuld andnud. Aga isa astus parajasti wahekambrist wälja ja jäi kolli ette seisma, ja teisi oli ka toas liikumas.
"Tere ka wa' Jürikene!" Isa ei ütelnud kunagi Roesu. "Oled sa ka wahel siiapoole tullu?"
Jüri põmistas enesele midagi, mis wist terwise wastuwõtmine pidi olema. Üleüldse ta kõneles üksisõnu, siiski nagu ahmitsedes. Seekord ei saanud mina midagi aru.
"Kuule, wa' Jüri," ürgas isa jälle, "ma lase sulle koti tuwwa; paremb sul pikutada; sawist põrmandu pääl koolesse külle ära."
Aga nüüd tuli kui poolkaetud tõrrepõhjast wastuseks:
"Olgu no pääle!"
Soosaare edikambris oli seekord weel sawist põrand, ja isa ei tahtnud leppida, et wanainimene
- ↑ teki.
