"Kus to Jankel sääl linnas siis on?"
"Küll sa siis näed."
Porine sügise läks, Janklit ei tulnud. Lumine tali kadus, ei Janklit kusagil. Üksi sai küntud, üksi lumeratast weeretatud, üksi pööningu luuki trehwatud, üksi kõnet peetud, üksi kaarnakiwiga wägitükke tehtud, kuni raamat wabaduse wõttis ja linnagi wangi wiis.
"Ema, ei tea, kus to Jankel küll siin kiwide pääl peaks olema?"
"Mis sul nüüd enam Janklist. Oled koolipoiss, õpi, sääl su Jankel ja kõik."
Ja nii jäigi.
Ühel ilusal ja hääl päewal, kus ema linna tuli, et mind suweks ära koju — Soosaarde — wiia, sel õndsal päewal, kus raamat nurka wisati, läksin emaga Turu uulitsasse, kus wana Mandel wastu tuli.
"Tere, rättsepp-meister," ütles ema.
"Tere, tere!"
Kõik mälestused mul korraga käes jälle, tümingi kaasas.
"Ema, küsi, kus Jankel on?"
Wana juut naeratas.
"Jankel on osaw rättsepp, õmbleb juba kõik ise. Kas teie tähele ei pannud: see poiss, kes teile enne mind wastu tuli, oligi Jankel."
"Ei pannud tähele," kostis ema ja waatas tagasi. "Suureks poisiks kaswanud?"
