Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/17

See lehekülg on heaks kiidetud.

"Kaarna on must, wahel aga ka walge. Kui ta walge on, siis on ta kaarnakiwiga walgeks ristitud. Siin pargis kaarnakiwi ei ole. Kui mina aga suureks saan, siis ma lähen kaarnakiwi otsima. Mina käin kõik pesad läbi. Ja kui ma kõik pesad läbi olen käinud, siis leian ma just säält, kus taewas ja maa kokku lähewad, kõrge, kõrge puu otsast walge kaarna pesa, wõtan ja wõian säälsamas puu otsas kiwiga silmi ja näen siis kohe, mis sääl taewas on ja mis sääl tehtakse. Siis mina tulen puu otsast maha ja lähen kodu poole. Siis tuleb mulle oraw wasta. Mina näen kohe: tema on äranõiutud kuningapoeg. Mina ütlen: Sina oled ju äranõiutud kuningapoeg, taewaisa saadab sulle palju terwit. Siis käib kõwa kärgatus ja orawat ei olegi enam, ent suur linn — ja kuningapoeg sõidab oma pruudiga mulle wasta, ise istub suures tõllas ja tänab mind päästmise eest ja kutsub mind oma lossi. Mina aga jätan jumalaga ja ütlen: Jankel jäi kodu ootama; tema tahab ka kaarnakiwi näha. Siis mina tulen jälle edasi. Sääl tuleb pika, halli habemega wäike wanamees wasta ja kaebab suure häälega: wanaema jäi pimedaks ja üksgi rohi ei awita. Mina ütlen: küll mina awitan, lähme aga sinu wanaema juurde. Ja maa sisse sünnib kohe auk. Meie kargame sisse ja püherdame kulla ja hõbeda sees. Talul on kuld ja hõbe seinad, aknad kallist

:2
17