teed puiestiku taga olema. Kesa pääle käis mõisa ja moonakeste sea-kari. Karjapoisikestel ei olnud suuremat lõbu kui Janklit taga ajada ja kõiksugu ähwardustega hirmutada. Tuli teine alati lõunawahel, kus kari kodus oli, aga mõisast ei saanud leiba wahel enne kätte kui õhtu poole. Ja siis oliwad karjapoisikesed juba wastas. Nii istusime mõnikord tundide kaupa põõsas ja ootasime kuni kari ära oleks läinud, — aga kunas midagi läheb, kui sa just ootama jääd.
"Mis nad siis sulle ikka teha tahawad?"
"Nemad tahawad waadata, kas ma ümber olen lõigatud"
"Mis to tähendab?"
"Keda ümber ei lõigata, ega seda Messias Jerusalemma ühes ei wõta."
Mina ei saanud ikka aru.
Siis läksime õieti paksu sirelipõõsa sisse ja Jankel tegi ümberlõikamise mõtte seletades, näidates ja wõrreldes täitsa selgeks.
"Nemad tahawad mind kinni wõtta ja kui nad näewad, et ma ümber olen lõigatud, siis tahawad nad kõik puhtaks maha wõtta."
"Ära siis mine!"
"Aga meister ütles, kui ma nüüd jälle ruttu koju ei tule, saan malka!"
"Lähme tagasi, mina palun isa, et ta sind kellegagi ühes saadaks."
