See lehekülg on heaks kiidetud.
|
ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades, nagu oleks tal unenägu koormaks kanda, unenägu, mis mure sisse ära on uppunud, unenägu, millel kodu ei ole, — ikka nii lõpmata — otsata Rannu kabeli poole, oma wellekese hauale.
Nüüd ma saan temast aru.
Palju on Joonatanisid, aga wellekene oli neist minule kõigekallim — kõigekallim Joonatan.
112
