Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/109

Kummarda meie tähte, muidu meie minna ei lase. — Ja noorem poeg kummardanud tähte ja teda lastud jälle edasi minna. Ja minnes läinud tee weel pimedamaks ja waewalt ahetanud pisitillukene kübemekene tal ees. — See olnud teine täht. Ja teise tähe juures seisnud suur kuri mees, witsakimp olnud tal käes ja werd terwe ümbrus täis, ja ta küsinud: Kuhu sina tahad minna. — Ja noorem poeg wastanud: Walguse hallikale. — Ja kuri mees wibutanud witsakimpu ja käratsenud: Niisugust hallikat sinule ei ole. — Aga nooremal pojal olnud isa unenägu meeles ja ta ütelnud: On! Lase mind edasi! — Ja kuri witsakimbumees kostnud: Siin ta on, mis sa lunastusehinnaks annad? — Ja noorem poeg wastanud: See tõde, et ma minna tahan. — Ja witsakimbu mees kostnud: Mina olen sinu tahtmine. Edasi sa ei saa! — Ja noorem poeg palunud: Mis teie lunastusehinnaks nõuate, kui edasi lasete? — Ja witsakimbu mees kostnud: Kummarda minu ette. — Ja noorem poeg kummardanud ja läinud edasi. Aga midagi ei ole ta enam näinud; ainult kaks tähte, keda ta kummardanud, ahetanud taga, ja tee olnud eest kadunud, kuna isa unenägu ta südames põlenud ja sosistanud: Mis sa kummardasid. — Ja ta läinud suures walus tagasi ja ütelnud kurjale witsakimbu mehele, et ta enam ei kummarda ja tagasi läheb. Ja ta läinud suures walus tagasi ja ütelnud mustale kott-rüüdis mehele,

109