tuli ja haledasti mu otsa waatas ja saba libutas; ja ma andsin leiwapala koerale. Muud mul lunastusehinnaks anda ei ole, kui see tundmus, mis koera tänulik waade mu hinges äratas; wõtke see, kui tahate. — Ja mind lasti minna, ja ma läksin ning jõudsin kuuendama tähe juurde. Jälle küsiti: Kuhu sa lähed? — Mina kostsin: Walguse hallikale. — Jälle küsiti: Mis sul lunastusesinnaks anda on? — Mina kostsin: Wiie tähe juurest tulin läbi ja andsin kõik ära, mis mul oli; ei ole mul enam muud üle jäänud, kui see äranägemine, mis ma wiie tähe juures kõike ära andes omandasin; kui seda tahate, siis wõtke. — Ja mind lasti edasi, ja ma läksin ning jõudsin wiimase tähe juurde. Ja sääl ei olnud kedagi, kes lunastusehinda pärinud oleks, kõik oli nagu oleksin ma maa pääle tagasi jõudnud, nagu oleksin ma omas sängis olnud ja kõik tagasi saanud, mis ma ära andsin, kõik tagasi saanud enesele südame walguseks, hääduseks ja tõeks. — Ja siis ärkasin ma üles."
Ja noorem poeg kuulnud, ei saanud magada ja küsinud:
"Isa, kas üksi unenäos sinna mindakse?"
"Seni mindi unenäos," kostnud isa.
Ja noorem poeg waadanud jälle üles parde taha, waadanud ja mõtelnud ja ajanud oma walgusega juttu.
Teise päewa õhtu küsinud isa jälle:
