Ja wellekene algab nii endamisi, kibeda töö saateks, nagu sulaks kõik, mis ta on, kõik, mis ta oli, kõik, mis ta läbi elanud ja kannatanud, üheks pikaks tasaseks lennuks pikalt, pikalt uiutada nii ikka edasi, edasi, nagu südame suigutuseks widewiku tundidel —
Kord elanud mees. Sel olnud kolm poega. Kõik nad pidanud rasket teo orjust tegema. Hommiku enne walget tõusnud nad üles, ja hilja pääle päewa weeru heitnud nad magama. Siis aga kaotatud teoorjus ära, aga oma maad ei ole neil olnud ja nad jäänud edasi mõisale renti maksma. Ikka hommiku enne walget tulnud nad üles, ja ikka hilja pääle päewa weeru läinud nad magama. Iga õhtu uinunud teised kohe magama, kuna noorem poeg wirewusi üles parde taha waadanud ja endamisi kõnelnud.
"Sa küll ei maga wist weel," küsinud kord isa.
"Ei saa," kostnud noorem poeg.
"Mis sa sääl siis näed?"
"Ma näen nagu walgust, mis parde taga liigub."
"Mis juttu teie siis sääl kahekesi ajate?"
"Tema kõneleb mulle ühest hallikast, mis seitsme tähe taga wuliseb; kes tollest hallikast joob, selle süda saab pehmeks ja hääks, ning sel on niisugune sulataw wõim, et ta kõiki üles tolle hallika juurde juhatada suudab!
