"Ega mia enämb kõrtsi ei lähä."
"Küll me näeme."
Ja nii nad lepiwad jälle kokku ja elawad waikselt armastuse elu, ja Joonatan õmbleb, nagu ei oleks ta ial kooliõpetaja olnudgi, õmbleb ja ümiseb enese ette ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades oma laulu, ikka nii tasasel lennul, nagu oleks tal sala mure koormaks kanda, mure, mille sisse rõõm ära on uppunud, rõõm, millel kodu ei olnud, ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades lõpmata — otsata südame walu kiigutades — widewiku tundidel —
"Mesperäst sa siss noid riiwehmerde ködsinit jälle kullema jääd," küsin mina.
"Kae, nemä om nii weidra."
"Kas nad midägi muud ei ütle?"
"Ütlese küll!"
"Mes na siss wiil ütlese?"
"Nema laulasse..."
"Medä na laulasse?"
"Esä unenägu."
"Toda sa ei ole mulle kõnelnugi."
"Ega tu ütsindä!"
"Mes siss wiil?"
"Enda oma kah."
"Toda sa ei ole mulle kah kõnelnu."
"Nuu om kõik laulu helü sehen!"
"Kudas ta sääl siss om?" 104
