"Heldekene, mes sul onte om?
"Tare palab!"
"Ärä soni."
"Palab!"
"Sa oled jo täis jälle!"
"Sepp ütel, et palab."
"Etse aa iks esi silmakse walla!"
"Hõh, hõng tahtse kinni jääda."
"Jummal tule sulle esi appi."
"Jummal tenätu, et tare ei pala!"
"Jumalale tenu, et kõrtsist ennemb kodu said."
"Ei ole wajagi minna, sepp kallas puul tuupi piiretust saapa säärde."
Ja wellekene niristab — wesi!
"Usu nüüd inemist!"
"Paras, mes sa sinna kõrtsi iks tükid."
Joonatan elas oma naesega kõigeleplikumat ja waikset elu.
"Ega ma sinna enämb ei lähä."
"Kudas sa siss jälle täämbä lätsid?"
"Kae, nu riiwehmre iks laulasse pääle: köödsä, köödsä!"
"Sul iks om joba wiinatõbi!"
„Ei ole, naeseke!"
"Meände inemine siss riiwehmerde ködsisemisest wiinaneelu om saanu?"
"Ei, om nii esimuudu."
"Wõta wahel ka paremb Jumala sõna kätte."
