minu punasele ratsule küllalt kohane on, sest kepp oli peenike ja sirge, kui Jiasgi kõige kärmem mõisa koerte hulgast, nagu hurt kunagi.
"Kuhu meie siis nüüd sõidame?" küsisin mina.
"Sõidame parki!"
"Ei, sõidame parem pargi ääres edasi."
Sõit läks tuhatnelja. Jankel jõuab tükk maad ette; minul ei ole enam lootust järele jõuda.
"Jankel, puhkame siin!"
"Puhkame."
Meie istusime wana põlise pärna alla muru pääle maha.
"Ajame siis nüüd ka weidike juttu!"
"Ajame."
"Kuhu sina kõigeparema meelega läheksid?"
"Mina läheksin Jerusalemma!"
"Kus to on?"
"Sääl metsa taga, kaugel, kaugel, suure mere taga, kuhu üksi suured laewad wiiwad, niisuured kui mõisa ait. Wäiksed laewad, niisuured kui kõrts, lähewad mere pääl kohe ümber, sest laened on nii kõrged kui need lõhmused. Sääl kaugel, kaugel on Jerusalemm. Wanaisa käis sääl. Suur laew wiis teda sinna. Mitte Jerusalemma, waid Jerusalemma randa, mis Kaananiks kutsutakse, kus Israeli lapsed elasiwad, enne kui neid Jumala wiha maailma laiali pillas. Sääl rannas on Jerusalemm weel suure kõrbe ja suure mägestiku 10
