— 89 —
arwan, need on enamiste küla-rätseppade ja wanade naiste tehtud.“
Selle nalja üle naersiwad proua ja kõik lapsed.
„Aga nende luule-and ei tee neid mitte wirgemaks ega terasemaks,“ lisas parun Rüdiger juurde. „Näete juba nende nägudest, mis waimu lapsed nad on.“
Juliette Marchand tahtis midagi kosta, aga juba tegi parun teist juttu. Näis, kui kahetseks ta, et ta säherduste asjade üle naisterahwaga nii kaua mõtteid wahetanud, pealegi ‚teeniwa‘ naisterahwaga. Ja et proua uuest jutuainest nii elawa õhinaga kinni hakkas, ilmutas ainult, et ka tema senist waidlust kõlbmataks pidanud. Muidugi oli jutuajamiseks nüüd niisugune aine walitud, et koolipreili sellest osa ei wõinud wõtta.
Warsti seepeale tõusti lauast, ja kui preili Marchand oma küsimise peale, kas teda weel waja on, proualt eitawa wastuse sai, lahkus ta ühes herra Lustigiga seltskonnast.
Waewalt oliwad mõlemad uksest wäljas, kui Raimund Herberti ette astus, käed wahelite rinna peale pani ja asjatundja iseteadwusega tasa küsis:
„Kas mul ei olnud õigus, et ta ilus on?“
„Ja, mu poiss!“ wastas Herbert niisama tasa.
„Ja kas ta juuksed ei ole tulepaistel sinawad?“
„Sul on teraw silm, Raimund!“
„Ta meeldib siis sulle?“
„Meeldib? Seda ei tea ma weel mitte,“
