— 84 —
kätt tõstis wõi rääkis… Ja Raimundil oli ka õigus, et tal ilusad silmad ja sinakad juuksed olla. Need oliwad tõeste haruldased kenad mustad silmad, mis nagu kaks imelampi seda tõsist, walget nägu walgustasiwad, ja tulepaistel oli neiu juukstel tõeste nagu kerge tõmmu-sinakas läige.
Noorel parunil tekkis korraga tungiw soow põue, preili Marchand’iga mõnda sõna wahetada, tema healt kuulda saada. Ta ootas kärsitusega, kuni tähelepandaw takt wanemate wastu, kes temaga kõnelesiwad, nii kaugele täidetud on, et teeniwaid inimesi jutust osawõtmisele wõiks tõmmata. Seks oli waja, et jutuajamine herraste seas rohkemat aega oleks kestnud ja et pikem waheaeg oleks kätte jõudnud. See silmapilk jõudis ka wiimaks kätte. Aga et oma sisemisest tungist mitte märku anda, tarwitas Herbert kaudset teed: ta pööras oma esimese küsimusega Gottlieb Lustigi poole.
See wäiklane, suure peaga, alati waikiw herra pööras oma läikiwad prilliklaasid, mille taga pisikesed silmad peidus oliwad, mille karwa ükski inimene ei tundnud, tähele pannes noore paruni poole ja wastas selle pealiskaudse küsimuse wõimalikult wäheste sõnadega ära, et siis jälle oma taldreku peale maha waadata. Herbert tegi wiisakuse pärast weel teise küsimusega katset, ja kui ta selle peale niisama korrapäralise kui lühikese kostuse saanud, pööras ta wäikese waheaja järele koolipreili poole.
„Teie kodu on Schweitsis, preili Marchand?“
„Ja, paruni herra, Genfis.“
Neiu kõneles kerge Schweitsi murdega Saksa keelt. Aga mitte see ei pannud küsijat kuula-
