— 75 —
„Ei, paruni herra, nii rasket pattu ei suuda ma oma hinge peale wõtta!“
Selle naljaga oli wana kawal Tohwer ka omale ‚kergendust‘ muretsenud — seda teadis ta wäga hästi. Noor parun wiitis, kui ta heas tujus oli, selle wana auusa teenijaga, kes juba kolmkümmend aastat Heideggisi ümardanud, heameelega juttu ajades ja naljatades aega, ning just Tohwri pea-omadus, ta alaline lõbus meel, tõmmas teda ligi.
Jootraha, mis Tohwer sai, polnud selle aja kombet mööda mitte just suur, aga need paar sõna, millega ta selle saamiseks oma suud kulutanud, oliwad auusaste maksetud. Sügaw kumardus, mis ta maksuta juurde lisas, käis tulewiku kohta…
Parun Herbert leidis perekonna täiel arwul pidulikult walgustatud saalis eest. Lapsed wõtsiwad teda uue rõemutuhinaga wastu ja wiisiwad ta ühe leentooli peale, mille ümber igaüks omale tooli tõi. Paruni-proua istus suure, kirsikarwa sammetiga ülelöödud sohwa peal, kuna parun pikkamisi, käed selja peal, mööda triibulist põrandariiet pikki saali edasi-tagasi jalutas.
„Ja nüüd kraamige siis oma kodused uudised wälja!“ hüüdis Herbert, kuna ta wäikese Kuno jälle oma põlwe peale upitas. „Sina, Adelheid, wõid peale hakata! Kirjutada ei wiitsinud sa, paha laps, mulle mitte just liig tihti. Wahest seisid kellegi muuga elawamas kirjawahetuses kui oma waese wennaga?“
„Ma wihkan kirjutamist nagu papagi,“ naeris wanem preili, „ja mind ei huwita praegu
