— 66 —
sisse jät’, siis ma sind enam tüdrukuks ei peagi! Niisuke on ju paljas nahk mehe kõrwas! Seda peaks Huntaugu Mihkel koa ära nägema.“
„Wõid julge olla, et ma ta sauna soojaks kütan,“ wastas noor tüdruk punastades, ja läks. — —
Kes aga wõis arwata, et see „saunakütmine“ juba nii pea pidi tulema!
Waewalt on Miina Uuetoa krundist wälja külatänawale jõudnud ja seal sada sammu edasi kõndinud, kui kusgilt tee-äärse aia najalt üks inimesekogu lahkneb ja tüdrukule tee peale ette astub. Pimeduse pärast ei tunne Miina teda ära ja tahab temast ruttu mööda minna, kuid ta käest hakatakse tugewaste kinni ja Pärtle Pritsu heal ütleb:
„No noh, wõi nii uhkeste tahetakse mööda wehkida! Ehk jätkub minu waesekese jaoks laupäe õhtu koa paar sõna!“
„Mis sa mu’st siis tahad?“
„Eks tahaks koa teada saada, kuda ‚haige‘ käsi käib. Käisid teda ju woatamas ja wist koa toherdamas!“
See on suur rumalus, et Prits südame peal pakitsewat kosjajuttu selle pilkamisega algab, mida talle armuwiha rinnast keele peale pitsitab. Seega on ta oma asja kohe hakatusest peale ära rikkunud.
„Käisin, kus käisin — tegin mis tegin: on mul waja sinule selle üle otsust anda?“ kostab neiu hammustawalt.
„Noh, nii wõerad me ei ole, et sa mulle ei wõiks wastust anda.“
„Nii tuttawad põle me koa mitte, et sul oleks waja küsida, kus ma käin ja mis ma teen,
