— 661 —
Waene sõber!
Teie kurb meeleolu äratab minu sügawamat kaastundmust. Kuid ma tean Teie jaoks tröösti: tehke palju tööd ja tehke palju head! Mõlemaks tegewuseks on Teil mahti küllalt. Ma olen julge, et see magus tundmus, mis Teie rinda tehtud ja kordaläinud töö ning iga heateo järele täidab, warsti kõik kurbtuse ja mõruduse maha matab.
Teie sõnumite eest minu kaitsealuste üle palju tänu! Ma loodan, et need wiimseteks ei jää. Iseäralise rõemuga wõtaksin sõnumi wastu, et ka Päärn ja Miina loodetud sihile jõudnud. Mulle meeldib see suur, tugew, tõsine ja wastane talupoeg, niisama ka tema ilus, hakkaja ja siiski nii õrna meelega mõrsja.
Kas uudist teate? Minu ametiwend Eestimaalt, see tumma suuga umbrohu-uurija, Gottlieb Lustig, wiibib praegu Genfis ja on minu perekonna igapäewane külaline. Alles nüüd olen ma seda imelikku inimest wähe tundma õppinud. Kõneleda ei oska ta praegugi weel, aga ta mõistab kirjutada. Ma olen ühe käsikirja tema sulest läbi lugenud, milles ta kodumaa elu wäikeste pildikeste, lookeste, mälestuste kujul kirjeldab. Ma olin liigutatud, waimustatud. Ma püüan talle nõuu anda, kirjanikuks hakata. Ta tõrgub kõigest jõuust wastu. Tal ei olewat selleks kõige wähematki andi. Tema terwised Teile lisan kirjale juurde.
Teie
