Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/66

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 65 —

sattus niisuguse wihase ärewuse sisse, et näost üsna punaseks läks.

Jüri ja Päärn ei seisnud üksteisega mitte peremehe ja sulase jalal, waid nad oliwad wanad head sõbrad ja kaugelt sugulasedki. Ka nende wanemad elasiwad põlises sõpruses ja läbikäimises. Pealegi oli Jüril nõu, Päärna õde Maie, mõisa toatüdrukut, lähemal ajal Uuetoa perenaiseks kosida. Kui Päärnale isa surma järele kohta ei antud, wõttis Uuetoa Peeter, Jüri isa, ta oma teomeheks ja pani ta emaga oma sauna elama. Muidugi elas Päärn selle sõpruse tõttu paremine kui mõnigi muu teomees wõera peremehe juures, ja oma leiwakotist leidis ta ikka midagi, mida teistel igatahes ei olnud. Jüri isa oli juba wana, sellepärast oli ta talu mõisniku lubaga tänawu kewade poja kätte andnud. Et ka ema elatanud oli, siis sai noore perenaese puudumine majas iga päewaga tuntawamaks.

Kuna Jüri ja Päärn tänast peksu-asja ja muid mõisa olusid edasi harutasiwad, kus juures elawa laadiga noor peremees oma sõbrale juhtunud õnnetuse pärast ühest ärewuse-tuhinast teise sattus, enam kui üks kord tema terwise pärast muret awaldas ning Kubja-Pritsu ja terwe mõisa peale tuld ja tõrwa taewast maha sajatas, hakkas Huntaugu Miina minekut tegema. Ta andis kõigile kätt, iseäranis soojalt muidugi waesele „haigele“. Kui ta Uuetoa peremeest jumalaga jättis, ütles see weel naljatades:

„Noh, Miina, kui sa nüüd selle walge peaga nuuskurile, kes nii tihti Huntaugule kooditab, mitte ei näita, kuhu puusepp augu seina