— 658 —
les üksainus mõisnik, rüütelkonna peamees, seitsme walitsuse-ametniku wastas istub.
Niihästi uues talurahwa-seaduses eneses, kui ka täiendawates määrustes muudeti aja jooksul mõndagi punkti, millest siin mööda wõime minna.
Tähtsaid muutusi tõi aga Eestimaa oludesse suur kohtute-uuendus aastal 1889, mille eel politsei-uuendamine aasta ennemalt oli käinud. Seni oli mõisnik ja ikka jälle mõisnik talupoja kohtumõistja olnud. Erapooletumast õigusemõistmisest, iseäranis, kui talupojal mõisniku wastu asju oli ajada, wõis ainult harukordadel, juhtumisi, juttu olla. Kohtute muutmine peastis talupoja mõisniku kohtuliku wägiwalla alt ja tõi talle erapooletumad õigusemõistjad — erapooletumad, sest et neil õigusemõistmise juures iseenese ega oma seisuse tulusid tähele pole panna.
Nõnda on rüütlitel nende meelewald talupoegade üle tükk-tükilt käest maha pudenenud; nad walitsewad nende üle ainult oma majanduslise ülewõimu läbi weel — kui maapinna peremehed ja tööandjad. Kaua on nad maa ja rahwa üle piirita meelewallaga otsustanud, kuni kõige uuema ajani seisiwad nad kõige seaduseandmise, kõigi uuenduste eesotsas; ilma nende soowide ja ettepanekute tähelpanemiseta ei tehtud midagi. Alles paaril wiimasel aastakümnel on neid tahapoole rõhutud ja maa ning rahwa saatus rohkem riigiwalitsuse kätte nihkunud.
Kõigist seadustest ja seadlustest, uuendustest ja parandustest, mis Eestimaa talurahwa oludes 1795. a. saadik ette on wõetud, käib
