— 649 —
See lookene kujutab kohaliste waimulikkude ja ilmalikkude wõimude kristlikku seisukohta talupoegade kohta, kes uue seaduse tegijate ja kuulutajate eksituste pärast kah eksitustesse sattusiwad, ning oma waimupimeduses, milles nad hariduse puudusel elasiwad, tegusid korda saatsiwad, mida nad sedamaid kõige liigutawamal wiisil kahetsesiwad. Enesetapjate kilda taheti inimesi lugeda, kes õigust ja tõde otsides kurja teinud, aga seda kurja oma eluga juba tasunud! Ilma wiimase inimliku auuta taheti neid jätta, kelle kohta nende hingekarjane kohtu ees ise tunnistuse andnud, et nad auusad ja kombelikult laituseta inimesed olnud!
Riigi peawalitsuses mõeldi Mahtra ja teiste rahutuste üle, mis Eestimaal 1858. aasta suwel ette tuliwad, märksa teisiti. Seal arwati, et neil nähtustel loomulikumad põhjused on, kui see, et Eestimaa wagune, wirk talupoeg korraga üleannetuse pärast seadusele, mida ta alati nii wäga auustanud, wastu tahtis hakata. Need põhjused selgusiwad ka peagi. Tahtes wõi tahtmata pidi Eestimaa rüütelkond oma osa süüd enda peale wõtma. Uus seaduseraamat oli ju rüütelkonna ettepanekute põhjal ja tema kaasabil kokku seatud, ning need ettepanekud oliwad osalt wigased ja puudulikud. Seda pidi rüütelkonna peamees krahw Keyserling Keisrile ise tunnistama, kui ta pärast rahutusi, 12. juulil 1858, Peterhofis Aleksander II. ees käis rahutuste üle aru andmas. Ja need wead ja puudused oliwad nii sügawad, et Keiser rüütelkonnale sedamaid käsu pidi andma, täiendusi ja parandusi wiibimata käsile wõtta, mis ka sündis.
