— 635 —
Naisid otsisiwad silmadega wankritelt oma mehi, lapsed isasid ja sugulased sugulasi. Iga leitud nägu, kolletanud wangikoja õhust, äralõppenud kehwa toidu ja kõiksugu waewa ja murede tõttu, teretati ahastuse-hüüete ja nutukahinaga. Wangidele ligi ei lastud kedagi; jalawägi püssidega ja kassakad hobuste seljas, kes woori piirasiwad, hoidsiwad kõiki eemale.
Nuhtlusepaiga ümber seisis enne siia jõudnud sõjawägi wahis. Kepid ja witsad oliwad kottidest wälja wõetud ja wirna pandud. Nende kõrwal seisiwad wankrite rattad, mille peale neid peksetawaid taheti siduda, kes kadalipul ära nõrkesiwad. Lume peal maas oliwad kõlkakotid, mille peale witsanuhtlust saajaid pidi tõmmatama. Kaks tohtrit, kes äranõrkewaid nuhtlusealuseid pidiwad toibutama, ja kohaline kirikuõpetaja, kes neid nende süü pärast noomima ning surma wastu ette walmistama oli kutsutud, oliwad ka juba paigale jõudnud.
Wangide-woor peatas. Mehed kõlisewates raudades tuliwad regedelt maha ja seati sõjawäe wahele reastikku seisma. Kokkujooksnud rahwas, hirm ja ahastus nägudel, lõi wangide ja sõjawäe ümber nagu pilw kokku.
Kõige pealt loeti nuhtlusealustele kohtuotsused karistusemääraga ette. Ehmatusewärin käis rahwahulgast läbi, hirmsaid nuhtlusi kuulda saades, mis süüdlastele peale pandud. Kaks meest, Aadu Andrei ja Peeter Olander, pidiwad tuhat hoopi kadalippu saama, kõik õigused kaotama, kahekümneks aastaks kõige rängemale sunnitööle minema ning siis eluajaks Siberisse elama asuma. Kuuele mehele,
