— 634 —
selt hakkas sinna ümberkaudsetest waldadest rahwast koguma, wanu ja noori, mehi ja naisi, et kohtuotsuse werist täidesaatmist pealt waadata.[1]
Kuuekümne küüthobusega weeti raudus wangid Tallinnast Mahtrasse. Neid saatis hulk jalawäge ja kolmkümmend kasakat, kuna Mahtras, nagu öeldud, juba enne sõjawäge ees oli. Kardeti wist, et kodune rahwas wangide wägiwaldse wabastamise katse peale wõiks mõelda. Linnast kaasa weeti ka roguskist kottide sees kadalipu-kepid ja peksuwitsad.
Pikas wooris lähenes wangide kurb salk jalawäe ja kasakate wahel Mahtra mõisale. Nende hallid, äralõppenud näod, millest silmad tuimalt ja osawõtmatalt wälja waatasiwad, andsiwad tunnistust pikast wangi-elust ja kõigest sellest hinge- ja ihupiinast, mis nad peale kaheksa kuu pidanud kannatama. Paljud neist pidiwad wiimast korda oma kodukohta nägema, et siit werise ihuga, wahest ka meelemõistuseta ja surnultki, igaweseks lahkuda. Hobused norskasiwad, rauad kõlisesiwad, soldatite sammud paniwad maa müdisema.
Warsti mustas Mahtra mõisas lumine wäli rahwast. Paljud jooksiwad wangidele tee peale wastu ja hakkasiwad neid nähes waljuste nutma.
- ↑ Rahwa seas, kes asju lähemalt ei tunne, wahetatakse Mahtra talupoegade peksmine Anija peremeeste nuhtlemisega ära. Anija mehi nuheldi 1858. aasta suwel Tallinna Wene turul, sest et nad uue seaduse pärast oma mõisaherra peale kubernerile kaebama oliwad tulnud. Mahtra mehi pekseti aga, nagu öeldud, küünla-kuus 1859 Mahtra mõisas. (Anija ehk Anijõe wald on Harju-Jaani kihelkonnas).
