— 625 —
daste soldatid ja nende wahel weetawaid rõhutud talupoegi ning külades nutwaid naisi ja lapsi. Et niisugustest piltidest nägemata mööda peaseda, hakkas ta tõllas Gottlieb Lustigi käsikirja lugema. Kuid see oli halb trööst. Mis Eestimaa haagikohtuniku majas kolme aasta jooksul sündinud, see ei wõi meelt lõbustada.
Juliette Marchand lõi raamatu kinni, toetas pea tõlla padja wastu ja pigistas silmad kinni. Ta ei tahtnud sellest kurwast maast enam midagi näha ega kuulda saada…
29.
Mahtra sündmusi hakkas Tallinnas üks komisjon uurima, kelle eesistnik ja liikmed peale kirjatoimetaja, sekretär Lamp’i, kõik mõisnikud oliwad, nimelt herrad parun von der Pahlen, von Nottbeck ja krahw Manteuffel. Komisjon kuulas wangi toodud süüdlased üle ja pani oma protokollid sõjakohtule ette, kes süüdlastele otsused pidi mõistma.
Et asi mitte tawaliste kohtute otsustada ei läinud, waid et seks sõjakohtu asutamist tarwiliseks peeti, tuli sellest, et saksad Mahtra sündmust mässuks riigiwalitsuse wastu seletasiwad, kuna nad õiguse pärast muud ei olnud, kui talupoegade wastuhakkamine mõisnikule, rentnikkude wiha-awaldus ühe walju rendiherra ja ühtlasi kohalise haagikohtuniku wägiwalla wastu. Meelepaha awaldamiseks riigiwalitsuse wastu ei olnud talupoegadel miskit põhjust; tuli ju seadus, mis neile kergendusi tõi, just riigiwalitsuse poolt, muud kui saksad ei tahtnud nende arwates kõiki kergendusi kätte anda,
