— 615 —
X. walla rahwa seast ei leitud üleüldse mitte suuremaid süüdlasi. Teiba-wõitlusest oliwad Päärn ja Jüri peaaegu üksina osawõtnud ja mõisa-lõhkujate seas ei mänginud X. meestest keegi tähtsamat osa. Wähest sõjasaaki oliwad mõningased küll kaasa toonud, aga Jüri ja Päärna tungiwal nõuuandel toimetati juba järgmisel öösel kõik nii hoolsaste kõrwale, ehk häwitati ära, et taludest ainust wõerast asja ei leitud. Suurem hulk X. mehi oli sõja pealtwaatajate killas olnud, kes ainult Mahtra wiina ühe wõi teise käest rüübata saanud. Nii oli wangi wiidawate arw ülepea wäikene, ning needki saiwad ülekuulamiselt terwe nahaga tulema. Tõsisteks süüdlasteks wõis ainult Päärnat ja Jürit lugeda. Need oliwad aga, kui teisi Purilas üle kuulati, juba ammugi paruni kaitse all julgesse paika jõudnud.
28.
Mõni päew pärast neid sündmusi tuli kooliherra Gottlieb Lustig Tallinnast koju ja tõi kaks kirja parun Heideggi käest kaasa: ühe Herbertile, teise preili Marchandile. Pojale teatas wana parun, et ta otsuseks teinud, perekonnaga nii kauaks linna jääda, kui elumaja ta uues mõisas walmis saanud; Juliettele anti teada, et tema lahkumisel X. mõisast takistust ees ei olewat, sest et lapsed sel pool-aastal enam õpetundisid ei wõtwat; preili palga-asja õiendamine olla noore paruni hoolde antud.
