— 612 —
mis kõikide silmad aknate poole juhtis. Mõisa-õuest kajas trummipõrin, ja kui wälja waadati, nähti salka soldatisi, tikkudega püssid õlal, kahe ratsa-ohwitseri juhatusel wärawast sisse marssiwat.
Miina ja Maie põskedest oli iga weretilk kadunud. Ristis kätega, karjuw ahastus pilkudes, wahtisiwad nad paruni ja koolipreili selja tagant aknast wälja.
„Mis nüüd teha, paruni herrad, mis nüüd teha?“ sosistas Mai wärisedes.
Noor Heidegg pööras rahuliselt tüdrukute poole ümber.
„Teie ärge kartke — ilma minu lubata ei tee soldatid kellelegi paha,“ ütles ta. „Sina, Miina, mine kohe külasse ja käsi Päärn ja Jüri mõisa tulla. Sa tead ometi, kus nad redus on?“
„Ja, paruni herrad!“
„Nad tulgu silmapilk, aga mitte jala, waid hobuse ja wankriga. Ka wõtku nad kirwed, saed ja muud puutöö-riistad ning kaheks, kolmeks päewaks omale ja hobusele teemoona ligi. Kas mõistad?“
„Aga soldatid, paruni herrad!“
„Nad tulgu julgeste, soldatid ei tee neile midagi! Mine, ära wiida aega!“
Wäljas oli wäesalk mõisa-õues seisma jäänud ja püssid õlalt wõtnud. Ohwitserid hüppasiwad higiste hobuste seljast maha ja lähenesiwad mõisamaja peatrepile. Noor parun ruttas neile toast sõbralikult wastu…
X. mõisas ja wallas algas sellest tunnist peale seesama elu ja tegewus, nagu seda nendel
