— 608 —
Tehtud kuritööd ei jää ju mitte tasumata, ning seega on sellele eesmärgile jõutud, mida kurja karistamisega kätte püütakse. Kas süüdlasi kaks rohkem wõi wähem on, see ei tähenda tõeste midagi. Neile kahele teeksite Teie aga head, mida nad ialgi ei unustaks — Teie teeksite neist tänulikud inimesed ja sõnakuulelikud talupojad nende surmatunnini.“
„Ma ei wõi mitte,“ otsustas Herbert lühidelt ja kärsitult.
„Ka mitte selle peale mõeldes, et Teil sellele tüdrukule ja tema peigmehele üks auuwõlg on tasuda?“
„See on juba tasutud!“
„Juba tasutud?“
„Ja. Walitseja Winter kui süüdlane kaotab oma koha ja tüdruk, kes süütult karistust kannatas, saab minu käest waluraha.“
„Ning mees, kes selle eest, et ta oma mõrsjat toore kallaletikkumise eest kaitses, kaheksakümmend kepihoopi sai?“
Noore mõisniku näo üle jumetas tõmmukas wari.
„Kas sellest küllalt ei ole, et tema wastane tulusa teenistuse kaotab?“ küsis ta puuduliku kindlusega. „Temale jääb ju ikka oma jagu süüd, sest et ta opmanni kui oma ülema wastu wägiwalda tarwitas.“
„Kui Teil, paruni herra, oma mõrsja kellegi ülema wastu kaitsta oleks olnud?“…
„Siis oleksin sedasama teinud, mis see teomeeski, aga seadus oleks mind ka niisamati nuhelnud.“
„Mitte nii rängaste. Põhjus, mispärast
