— 604 —
tõusis ja wajus nagu rutulisel sisemisel wõitlusel, ja niisugust wõitlust awaldas ka ta sügaw-tõsine, mõtlew nägu. Kui ta natuke aega waikinud, lõi ta pilgu tunnistades ja uurides noore mõisniku näo peale, nagu tahaks ta wälja saada, mis sellelt mehelt loota ja kas teda usaldada wõib. Ruttu wilksas ta silm ka paruni lähedal seiswa koolipreili poole, ja kui see julgustawalt pead nokutas, wõttis tüdruk südame rindu ja pajatas, kuna ta ise näost walgeks läks kui surnu:
„Pearnal on haawad kätes. Kui seda leitakse, siis ei lasta teda enam lahti.“
„Haawad kätes? Kudas ta need sai?“
Jälle tõrkus tüdruk kõnelemast, jälle liitus ta silm Herberti näo külge kinni, kui tahaks ta temale kuni hinge wiimase põhjani waadata. Siis wastas ta tasase, toonita healega:
„Pearn on soldati püssitikust kinni hakand. Soldat aga tõmmand püssi nii tugewaste tagasi, et tikk Pearna pihupesad weriseks kiskund.“
Noore paruni näo peale heitis pilw.
„Siis sõdis ju sinu peigmees kaasa, ja weel wäga wahwaste,“ ütles ta healega, millel külm, kare kõla oli. „Ja, ja, temasugusest ei wõi ju muud arwatagi! Kus löödakse ja kistakse, seal on tema mees ju ikka esimene platsis… Seda wiisi ei wõi mina aga tema eest midagi teha. Süüdlast ei wõi ma trahwi alt peasta“…
Paruni walidat wastust kuuldes, hakkas waene tüdruk kõigest kehast wabisema. Wist kahetses ta, et ta saladust ise ilmutanud. Miina oli nimelt küpsemal arupidamisel selgusele jõudnud, et wäljamõeldud põhjus, kui
