— 603 —
lasta, et Päärnat ja Jürit mitte kinni ei wõetaks ja karistuse alla ei antaks.
Parun küsis, mida mõlemad mehed sõjas teinud — kas nad seal ainult uudishimu pärast olnud, wõi ka kurja teinud.
„Eks nad old teiste seas koa,“ seletas Miina, kelle näo üle tõmmu leek lendas, „aga maha pole kumbki kedagi löönd ja wõerast wara ei toond koju koa mitte.“
„Aga miks nad sinna siis ülepea läksid?“
„Eks see ole nende süüd, paruni herrad,“ wastas Miina kurwalt. „Nad tahtsid Mahtra mehi peksu eest hoida; need kutsusid neid jo appi. Ja ega nad wist sõja sekka oleks läinudki, kui neil selge aru peas oleks old. Aga nad joonud jo tee peal enne wiina, ja mõlemad olid üsna purjes, kui mina neid ära kutsusin.“
„Mis?“ hüüdis parun Herbert. „Sina käisid neid Mahtrast ära kutsumas?“
„Jah, paruni herrad. Ma nägin, kui Pearn õhta sõtta läks, ja jooksin talle läbi öö järele. Mu süda tahtis lõhkeda kartuse pärast. Ega niisukesest asjast head wõind wälja tulla. Leidsin siis Pearna ja Jüri mõisast ülesse ja tõin nad koju.“
„Sa oled tragi tüdruk, Miina,“ ütles noor parun, „ja see oli mõistlik sinust, et sa mehed Mahtrast ära tõid. Aga kui Päärn ja Jüri Mahtras midagi muud kurja ei teinud, kui et nad ainult wahtijate hulgas oliwad, siis ei ole neil ju midagi karta. Wõib küll olla, et nad ühes teistega kinni wõetakse, aga kui neil süüd ei ole, siis lastakse nad warsti jälle lahti.“
Miina lõi silmad segaselt maha. Ta rind
