— 594 —
kokku tulnud. Eks need olnud ju enamiste kõik perekonna-toitjad, kes seal püsside wahel ahelaid kõlistasiwad ja kellest keegi ei teadnud, kuhu nad wiidakse ja mis nendega tehtakse. Sakste waljust tundes, oli palju enam kõige talurahwa kindel arwamine, et wangisid enam kellegi silm näha ei saa. Läbi pisarate wahiti neid weel, nuuksuwa suuga hüüti neile weel kogelewaid sõnu järele…
Haawatud laoti küüthobuste peale, terwed wõeti soldatite wahele. Nõnda hakkas kurb rong Purila mõisa õuest liikuma. Naised ja lapsed, õed, wennad ja wanemad — nad jooksiwad oma kallimatele nuttes ja hüüdes weel tüki teed järele. Siis pandi pillid hüüdma ja trummid põrisema. See lämmatas kõik muud healed. Ja lõppeks aeti kõik saatjad tagasi. Nad jäiwad nagu kari lambaid tee peale seisma — liikumata, ühe koha peale. Sealt wahtisiwad weel, ikka weel rongile järele, kuni wiimase soldati läikiw püssitikk nende silmast kadus.
27.
Parun Herbert Heideggil oli kindel nõuu olnud, koolipreilile antud sõna pidada ning walitseja Winteri asja sedamaid waljult läbikatsumisele wõtta. Muidugi ei tahtnud ta seda ilma isa teadmata teha — parun Rüdiger oleks niisugust iseseiswust, mis ju tema autoriteedi wastu käis, wäga pahaks pannud — seepärast pani ta terwe loo enne wanale parunile ette ja palus temalt tungiwalt tõe walge ette toomiseks abi.
