— 590 —
Päärn Walk oli seda näinud, wõi sellest teada saanud. Mõlemad mehed nabitakse kinni ja hakatakse neid soldatite wahel mõisa-õuest wälja wiima. Ei öelda neile teel midagi, kuhu neid talutatakse. Alles rehe juures tähendab noor ohwitser järsku:
„Tooge saapad ja püksid pinust wälja!“
Mehed kahwatawad ära ja hakkawad lõdisema. Püüawad ka natuke salata, aga Päärn Walk, kes nagu koer ohwitseri järele jookseb, annab neile wiimased hoobid pihta, hüüdes:
„Teie peitsite saapad ja püksid haopinusse ära — ärge ajage tagasi!“
Ei muud midagi, kui toogu mehed asjad wälja!
Aga on nad nüüd ehmatusest liig uimased, wõi sündis asjade ärawarjamine joobnud olekus, nii et nad peidukohta enam ei mäleta — ükskõik, nad ei leia neid haowirnast enam ülesse. Terwe pinu laotatakse koost, enne kui saapad ja püksid nähtawale tulewad.
Meeste süü on päewawalgel.
Wõimetuma wihaga wahiwad nad hirwitawa äraandja peale, kellele ohwitser „maladets“ ütleb.
Kui aga Päärn arwas, et ta oma Juudase ametist miskit tulu saab, siis eksis ta wäga. Ka teda ootasiwad mõisas rauad ja pärast kohtumõistmist kibe karistus: ta sai 100 witsahoopi, läks 6 aastaks sunnitööle ja pidi lõppeks Siberisse eluajaks asuma jääma.
Kuna Purila mõisa iga päew kinnipüütud talupoegi üksikult ja salga-kaupa soldatite wahel kokku toodi, sündis sellesama walla külas lühike, aga südant põrutaw kurbmäng, mille peategelane noor peremees Üleka (Ülehallika) Jüri oli.
