— 587 —
Kinniwõetud mehed, keda igapäew salkade kaupa Purilasse toodi, pisteti seal esiotsa pisikesesse pimedasse loomalauta kinni. Laudas wõis kaheksale loomale ruumi olla, aga sinna tuubiti aegamööda sada meest wõi rohkem hunnikusse sisse ja pandi wärawad kinni. Kas nad seal üksteise surnuks tallasiwad wõi lõhki pigistasiwad, selle järele ei küsinud keegi — nad oliwad ju talupojad ja pealegi mässajad! Mõeldagu pealegi, et suwine aeg oli, kus päike õhu kuumaks küttis; sinna juurde arwatagu weel palawus, mis kokkupressitud inimese-kehad ise wälja õõgusiwad. Sõnnikuhais ja higilehk wõetagu lisaks. Ja weel midagi: wangisid, seda terwet päratumat inimeste-hulka, ei lastud wälja oma loomulikku tarwitamist toimetama, waid ka see pidi laudas sündima!
Terwelt kaks päewa ja kaks ööd peeti õnnetumad sel ilmkirjeldamata olekul hirmsas wangikojas kinni. Ja selle kahe päewa ja kahe öö jooksul ei antud neile raasukest leiba süüa, jah, neile ei antud juuagi! Neid lasti nälgida ja koleda palawuse käes jänu-piina kannatada! Sulg tõrgub seda kirjutada, aju seda uskuda; tahtmata peab küsima, kas siis, kui see sündis, tõeste aasta-arwu 1858 kirjutati ja mitte 1358! Aga ustawad inimesed, kes lugu nägiwad ja praegu elawad, ei luba meid kahelda. Kui mõisnik talupoega karistab, siis peab see nõnda sündima, et järeltulewad põlwed seda mälestawad!…
Ka kõik haawatud sõjamehed tassiti Purilasse kokku. Haawade raskuse peale ei waadatud. Kes tahab, wõib surra — ta on ju süüdlane! Et haawade arstimisest juttugi ei
