— 586 —
riisumise- ja põletamise-käsu andnud. Kartus põhjenenud osalt ka selle peal, et üks mõisasaks esimeses wihases ärewuses külade mahapõletamisega mitme inimese kuuldes ähwardanud.
Põgenemine algas kohe, kui rahwas päewal pärast Mahtra sündmusi wiinapohmelusest wähe toibunud. Kõik wara, mida toas ja aidas iganes suudeti liigutada, tassiti ja weeti metsa, wõsasse ja rabasse. Paljud talud oliwad kraamist sootu tühjad, niisama nagu terwed külad kõigist hingelistest tühjad oliwad. Mehed, naised, lapsed — isegi haiged elutsesiwad tihnikutes lageda taewa all kaks, kolm ja rohkem päewasid. Mõisates seisis töö täieste ehk suuremalt osalt, sest et teomehed kadunud oliwad. Purilagi mõisas oli Antsu pere teomees Ants Welt paar päewa üsna üksi tööl; tema julge ilmumine aitas teda siis ka kahtlaste liigist peasta.
Sõjawäge lasti põgenenud mehi otsida ja waritseda. Soldatid tungisiwad küladesse, kolasiwad seal urkad ja hooned läbi ja usutasiwad naisi, kus neid eest leiti, meeste redupaikade ülesandmise pärast. Seejuures oli soldatitel woli talupoegade omandust wõtta, kus seda weel leidus, iseäranis aga nende kulul oma kõhtu täita. Aida-uksed löödi sisse ja leitaw toidukraam söödi, rikuti wõi wiidi ära.
Siis mindi mehi pelgupaikadest otsima. Keda nähti, see wõeti kinni, olgu süüdlane wõi süüta. Nii mõneski kohas nõudis kinniwõtmine enne kibedat tagaajamist üle puu ja paku, läbi wilja ja wälja. Ujuti jõgedest läbi ja otsiti rukki seest põgenejaid. Igal pool peeti jahti surmahirmul jookswate inimeste peale.
