— 582 —
nud, siis poleks keegi soldatitesse ega Mahtra mõisasse julenud puutuda.“
„Mina pole kedagi üles ässitanud,“ püüab talitaja ennast kaitsta. „Mina just olin see mees, kes teile kõik ette teada andis, mis nõuu peetakse, aga teie ei pand minu juttu tähele, teie tulite witsakoormate ja kepikoormatega, käe- ja jalaraua-koormatega. Sellega ajasite ise rahwa wiha keema!“
Waheajal on ka mõned teised Mahtra mehed wangi wõetud ja soldatite keskel seotud kätega siia toodud. Talitaja wiidakse toast rohuaeda wahi alla. Lähedal õue peal näeb ta teisi mehi seiswat. Wiimaste juurde läheb toast opmann Rosenberg, ja Ants Tertsius kuuleb teda meestele ütlewat:
„Teie ärge kartke midagi, teil pole süüd; Ants üksi kaob, kui aga ütlete, et teie tema käsu järele olete teinud.“
Mehed haarawadki sellest peasemise-abinõuust kinni, ja kui nad tuppa ülekuulamisele kutsutakse, tunnistawad kõik, et Ants neid käskinud teha, mis nad teinud.
Tunnistus on aga wist abikubemeri meelest weidi kahtlane. Mehed aetakse jälle mõisa-õue peale ja tuuakse Ants rohuaiast nende juurde — nad pandakse suud-suud wastu. Abikuberner parun Rosen küsib meestelt, kas nad selle peale wõiwat kiriku altari peale wanduda, et talitaja Ants Tertsius neid käskinud sõda teha, et nad ainult tema nõuuandmise peale mässama hakanud? Kes selle peale wanduda wõiwat, ütelgu jah, kuid igaüks, kes walet wannub, mõelgu, et tal wiimasel kohtupäewal Ju-
