— 579 —
kidega ning siis weel suurem wäejagu Urali kasakaid Eestimaa poole teele. Kiirmarssidel jõudis wägi paigale ning jaotati suurematel ja wähematel salkadel maad mööda laiale. Ka see suurepäraline appikutse, mida palawiku sarnase rutuga toimetati, näitab, kui suur hirm mõisnikkude ringkondades neil päewil igal pool walitses. Nähtawalt ei kartnud nad midagi wähemat, kui et Mahtra mõisa saatus ka kõiki teisi mõisaid kubermangus ähwardab.
Juuru ja osalt ka Kose kihelkonnas sai sõjawäele ülesandeks, Mahtra mässajaid kinni tabada ning ühtlasi teisi ümberkaudseid mõisaid kallaletikkumise eest kaitsta. Wiimane kartus oli aga täieste asjata. Talupoegadest ei mõelnud keegi enam Mahtra tegude kordamise peale. Waewalt oldi wiina- ja wõidujoowastusest toibunud, kui uimastuse sarnane olek iga hinge peale heitis. Ei mõeldud enam wägiwalla, ei plaanilikuma töö wastu tõrkumisegi peale. Palju enam hakati wallaametnikkude ja muude araks läinud elanikkude poolt priitahtlikult sedamaid süüdlasi üles andma ja peitu pandud sõjasaaki kätte juhatama. Äraandjaid leidus nendegi seast — ja nende seast pealegi palju — kes sõjast ja riisumisest ise osa wõtnud. —
Üks esimestest, kes Mahtra wallas soldatite läbi wangi wõeti, oli talitaja Ants Tertsius. Saksad pidasiwad teda mässu peategelaseks, selle waimliseks sünnitajaks ja juhtijaks, hoolimata sellest, et Tertsius Kärusse minnes oma walla peremehi selge sõnaga käsutäitmisele oli manitsenud ja wägiwalla eest nii kauaks hoiatanud,
